Vilen Künnapu

Templid ja tornid

Ajast ja vormist

Meie elu ja aeg koosneb vormidest ja nende energeetikast, ning kogu selle koosluse vastasmõjust, millesse oleme haaratud ka meie.

Usun, et iga ehitise, eseme, toidu energeetika mõjutab kõiki üksikindiviide ja kogu kooslust. Usun, et inimene ei ole ainult see, mida ta tarbib, vaid ka see, kuidas ta tarbib, ja kelle poolt ning kuidas tarbitav loodud on. Kõige lihtsam on seda vist seletada toidu näitega. On ju meil kõigil mingi toidus, millest me teame, et see on hea ainult siis, kui selle on valmistanud näiteks meie ema. Ükskõik kuidas ei prooviks seda valmistada keegi teine, ei tule see ometi nii maitsev.

Või teine näide: inimestele võidakse anda ühesugused toiduained, sama retsept, ja ometi oskab iga inimene teha vaid iseendale omase maitsega roa. Miks ma toon siinkohal näite toidust? Aeg oleks aru saada, et meie toiduks ei ole mitte ainult igapäevane leib meie laual, vaid ka kunst, muusika, kino, kirjandus ja muidugi arhitektuur. Ja seda mitte ainult vormist ja funktsionaalsusest lähtuvalt, vaid arvesse tuleb samuti võtta vormide koosmõju ja energeetikat. Me oleme need, mida me tarbime. Aeg oleks mõista, et me paneme igasse oma sõnasse, mõttesse, loodavasse kaasa tohutu hulga jõudu, ja on oluline, mida see jõud endas kannab.

Aegade algusest on inimkond kasutanud kas siis teadlikult või alateadlikult oma energeetika toetamiseks ja kosutamiseks vägagi korrapäraste vormide kombinatsioone. Kui mõelda kasvõi püstkojale, mis sisuliselt on ringi ja kolmnurga (õigemini küll koonuse) kooslus. Ring ja veel parem kera on üldse taastavaim sümbol. Vaatame kasvõi pesa. Kui täiuslik on see vorm oma lihtsuses. Aga kõik lihtne ongi geniaalne.

Mis on geniaalsus arhitektuuris? Kas õpitud oskus laduda paberile jooni nii, et neist tekiks vorm, elamu, mida iganes? Ei usu. On ju ammusest teada, et midagi hindame ja imetleme looduses rohkem. Kas ainult välise ilu pärast? Vaevalt. Usun, et siin mängib rolli teatud jumalik või loov energeetika, mida mõned loojad suudavad oma töösse sisse panna, mõned aga mitte. Kas see on geniaalsus? Võimalik. Mina arvan, et tegemist ei ole mitte geniaalsuse, vaid meie algolemusega, mille enamus meist lihtsalt on kaotanud oma igapäevases rabelemises, tühja tuule tallamises. Mõni looja on jõudnud oma algusele lähemale. Kummaline või siis ka seaduspärane, ei tea, on see, et need kes on jõudnud algallika lähedale, hakkavad hindama algvorme, kuldlõiget, lihtsust ja võtavad arvesse täiuslikke vormide koosmõju energeetikat, mis kandub edasi inimestele, kes nende loodud ehitistes elavad, ja ka kooslusele, mis neid ehitisi ümbritseb. Olgu see siis linnaruum või mõni muu kooslus.

Siinkohal mõtisklesin arhitektist või loojast Vilen Künnapust. Olen näinud tema arengut juba mituteist aastat. Kummastav on näha, kuidas ühest andekast inimesest, kes on olnud hõivatud maiste väärtustega, kasvab looja selle kõige paremas mõttes. Võtan siinkohal vabaduse väljendada isiklikku arvamust. Selle arhitekti looming on kogu tema tegevuse jooksul käinud mingisuguse kummalise piiri peal, mis on ja ei ole päris inimlik. Kuni mingist hetkest, ma ei oskagi täpselt öelda millal, toimus temas muutus. Minu arvates toimus see siis, kui Vilen sai aru, mis on tema roll siin maailmas, ja mida ta on suuteline tegema, et ta on võimeline edastama inimesteni Looja energeetikat. Mitte igaüks ei suuda panna objekti sellist loovat energeetikat, mis mõjutaks inimesi ja teda ümbritsevat sihipäraselt ja korrigeerivalt. Muidugi mõjutab inimest igasugune vorm, ning samuti see, kes on vormi loomisesse haaratud. Nii nagu ka igasugune värv, heli, keskkond. Kuid ometi me nõustume, et näiteks muusikateose esitamine ei pea olema perfektsem selleks, et teda oleks nauditavam kuulata. Hästi oluline on see, kas inimene paneb sinna loodavasse midagi endast, midagi toitvat sisse või ei. Vilenil on eriline anne oma loomingus, mis iganes vormis, vahendada midagi sellist, mis on meile omast ja edasiviivat. Eriti tuleb see välja muidugi tema pühamute kavandites ja valmis loomingus. Huvitava mõju annab näiteks tornidega maja Narva maanteel. Selle maja ümber on tunda, kuidas energeetika hoone ümber on hakanud muutuma puhtamaks, liikuvamaks. Tema asjades on sees mingi energia, mida ei suuda seletada. Kindlasti on osas tema töödes tunda ka kaaslast teel, Ain Padrikut. Kuid aja jooksul on üha enam tajutav Vileni eripära, temale ainuomane energeetika. Kusjuures kummaline on see, et isegi valmis hooned muutuvad järjest paremaks seoses sellega, kuidas muutub looja. Väga hea näide on Tallinna Metodisti kirik Narva maanteel. Selle vormiliselt suurepärase hoone energeetika hakkas muutuma heaks alles siis, kui Vilen muutus, ärkas, sai teadjaks. Pärast seda hakkas hoone andma impulsse, muutis mitte ainult lähiümbruse energeetikat, sest torn paistab kaugele. See aga tähendab, et looja saab oma loomingut muuta vastavalt oma arengule, kuna loojal jääb alatiseks side oma loominguga, nagu emal oma lapsega.

Kõik Vileni tornid, eriti aga Tartu Tigutorn on nagu majakad. Tigutorn on tõeline leid. Ma olen sellest vaimustuses. Ja muidugi olen ma näinud asju, mis tal alles paberil on. Üks parem kui teine. Viimane näitus, mille Vilen tegi koos pojaga, õhkas vaimsusest, loovast energeetikast. Eriti hea oli minu arust Viimsi Torni nimeline taies. Selleks et mõjutada inimesi ja ruumi nende ümber, on vaja suuri asju – isegi kui nad on väikesed.

Veelkord tahaksin mainida, et Looja on kõiges, mida me teeme. Nii igapäevastes toimetuses, meid ümbritsevas, ja muidugi meie endi sees, meie mõtetes. Seepärast loodangi, et üha enam tekib meie ümber inimesi, kes teavad oma osa, oma ülesannet ja teadvustavad oma igapäevast tegevust ja mõtlemist ning oma hoiaku ning loominguga aitavad inimkonda muuta paremaks koos keskkonnaga. Looja on nii suures kui väikeses.

Ursula Liblikas