Templid ja tornid
 
 

 

Kohtumised jõuga

“Inimese silmad võivad täita kahte funktsiooni: üks on näha energiat üldiselt, universumis voolavana, ja teine on “vaadata asju selles maailmas”. Kumbki neist funktsioonidest pole teisest parem; kuid silmade treenimine ainult vaatamiseks on siiski häbiväärne ja asjatu raiskamine”.

Carlos Castaneda, “Ajaratas”

2003. aasta suvel hakkasin projekteerima budistlikku keskust Jälgimäele. Pikkade otsingute ja skitseerimise tulemusel hakkasin sisenema paljulubavasse loomingulisse seisundisse. Suhtlemine eesti budistidega ning siinse laama Sanghjega juhatasid mind skeemideni, mis hakkasid sisaldama kummalist jõudu. Ühel päeval muutus lahendus absoluutselt sümmeetriliseks. Piklik müüriga piiratud reduut koosnes eesõuest, sellele järgnevast templist ja seda ümbritsevatest kahekordsetest tiibhoonetest ning nendevahelistest õuedest. Tagumisele õuele tekkisid kaks kuldse tooniga klassikalist stuupat ning nende vahelt langes trepp reduudi tagumisse osasse, kus paiknes ruudukujuline mandala aed. Aia keskseks kujundiks sai koonusekujuline mandala tempel, mida piirasid vesi, müüritised, muru, lilled ja neli püramiidjat paviljoni ruudu tippudes. Toetudes klassikalistele budistlikele teadmistele ja olles pidevalt ühenduses budistidega, eriti arhitekt Tiivi Torimiga ning omaenda üliõpilastega, kes lahendasid kursusetööna sama ülesannet jõudsin lõpuks plaanini, mis hakkas mu sees helisema. Midagi nii intensiivset ja puhast polnud ma varem kogenud. Ehitis muutus mu sisemuses meditatsiooniobjektiks ning tekkinud stabiilne õnnetunne kestis ühtlasena kuid ja kuid. Vanuses 55 olin üle elanud sügava sisemise muutuse. Hindasin umber praktiliselt kõik eluväärtused, olin leidnud ühenduse Jõuga. Uus arhitektuur, mida hakkasin nimetama spirituaalseks või energeetiliseks arhitektuuriks tekkis minu uuestisünni kaasproduktina.

Järgmine töö selles valdkonnas oli kontseptuaalne project “9 Mandala Templit Londonis, Thamesi jõel”, mis valmis ajalehe “Human” tellimusel ja oli arhitektuurinäituse “Greetings From London” osa. Mul õnnestus elu sisse puhuda üheksale tsentraalsele kujundile, mis kõik mahtusid kuupi 12 x 12 x 12 m ning olid mõeldud ajutiste installatsioonidena ujuma Thamesi jõele. Nagu ka teiste projektide puhul tuleb siin ära märkida noore arhitekti Armin Valteri arvutigraafikat. Reeglina saabub Jõud eelkõige skitsi, teine plahvatus käib tavaliselt fotomontaažil, hetkel kui toimub kujundi ja koha enegiate liitumine.

Etapiliseks tööks spirituaalse arhitektuuri arengus kujunes ümartempli projekt Tallinna Vanglale. Õppisin Tallinna Vanglat tundma alates 2003. a suvest kui hakkasin vabatahtlikuna osalema vangla tugirühmade töös. Vähesed Tallinna elanikud aimavad, et peaaegu kesklinnas asub meil müstiline suletud linn oma tänavate, väljakute, spordisaali, katlamaja ja kirikuga. Ehitised on hallist tellisest, sekka mõned valgeks lubjatud pikad kastid, isetehtud metallist putkad, sillad, redelid, väravad ja korstnad. Üle betoonmüüride paistavad Tallinna tornid, kõrged pargipuud, maanduvad lennukid ja lõpmatult muutuvad pilved. Ümartempli visioonid kandusid nagu iseenesest vangla peaväljaku keskele ning leidsid juhtkonnas ning vangide hulgas sooja vastuvõtu. Projekti seletuskirjast võib lugeda: “Oranži ringtempli maht vastandub olemasolevate valgete seinte, puude ja juhuslike objektidega. See on nagu UFO, mis on maandunud vangla õuele. Ringtempel on energiatorn, mis vahendab meile kosmilist energiat. Ringikujuline ruum (d = 7,4 m) langeb tsentri suhtes astmeliselt. Tsentris on silindrikujuline alus ja sellel asetseb suur küünal. Ülalt tuleb valgus otse tsentrisse läbi klaaskupli. Templis viiakse läbi kõikvõimalikke religioosseid rituaale, siin mediteeritakse, korraldatakse luuleõhtuid, AA ja NA koosolekuid, kuulatakse spirituaalset muusikat jne. Oma olemuselt meenutab temple varakristlikku katakombi, indiaanlaste tipit või idamaade stuupat. Energeetiline tempel on mõeldud vabvastamaks vangide loovust, kurjade vaimude ja deemonite eemalepeletamiseks ning positiivse vaimse välja tekitamiseks”.

Vanglaprojekti järel tekkis lühikese ajavahemiku jooksul terve rida energeetilise arhitektuuri lahendusi. Koos partneri Ain Padrikuga valmisid Kolme Torni Maja Tallinnasse Narva maanteele ning spiraalne tornelamu Tartusse Emajõe kaldale, Päästearmeele Kirik-Töökoda Paljassaarde ja Kodutute Laste Päevakeskus Kopli Jogurtitehasesse ning kabel Viljandi Metsakalmistule (kõik kolm koostöös Taavi Kaldaruga).

Oluliseks projektiks kujunes Valguse Tee kiriku lahendus Tallinnasse. Keerukas programm ja koht tingisid arhitektuuri, kus olid ühendatud Malevitši dünaamika ja muistse templi raskepärasus. Jõud sisenes projekti kui ühinesid kiriku idast läände suunduv horisontaalne telg ja tsentraalse kupli ja kantsliga määratud vertikaalne telg.

Viimaste spirituaalsete projektidena tuleks märkida kabelit Huuksi mõisaparki ja tempelelamut Suurupisse.

Esimene neist püüdis Huuksi mõisaparki tekitada rea kujundeid, mis aitaksid taastada mõisa energeetikat. Mõisa peahoone keskme asukohale projekteeriti kabel ning kogu peatelg pikiti selliste objektidega nagu puidust väravaehitis, ringi tsentris olev obelisk, kabel, skulptuur ja rea lõpus ansambli tähtsaim puu, looduskaitse all olev hiigelsuur kuusk. Huvitaval kombel tekkis kabeli skitsidesse jõud alles pargi peatelje kasutuselevõtmisega. Klõks ja jõud oligi kohal. Nii lihtsalt jõuabki kosmiline energia arhitektuuri – kõigepealt arhitekti skitsi ja sealt edasi juba valmisehitusse. Erinevalt teistest loojatest teeb preester-arhitekt selliseid skitse teadlikult. Ta kasutab oma kompositsioonides püha geomeetriat ja muid igavesi salateadmisi. Skitsid valmivad pideva sõnatu palve ja meditatsiooni seisundis vaikuses ja suures tänutundes Looja vastu. Projekt valmis ühe arhitekti projektina teisele arhitektile. Kolleeg Toivo Tammik tellija rollis valmistas ette ülesande, mille täitmine allakirjutanule hiigelsuure rahulduse pakkus.
Tempelelamu projekt on hetkel valmimas ja selle tellijaks budist ja kirjanik Ülo Mattheus. Rajatava elamu asukoht on hea energiaväljaga tühi lagendik kõrgel paeklindil Suurupis. Ringist, kaheksanurgast ja ruudust komponeeritud maja põhiplaan meenutab mandalat. Toad on paigutatud ümber kahekorruselise maja südamiku, mille esimene korrus kujutab endast eluruumi ja teisel korrusel paiknev raamatukogu on käsitletav pühapaigana. Mandala tsentrit tähistab silindriline püramiid pühamu keskpunktis ning selle kohal asuv klaaskupliga torn. Püramiid kujundatakse altarina ja selle tipus paikneb ida suunda vaatav Buddha kuju. Ümber tsentri on kohad mediteerijatele, pikal ümaral seinal asuvad raamaturiiulid. Kogu krunt meenutab väikest budistlikku keskust – mandalat ümbritseb metsik aed, kaks valget stuupat ja viilkatusega majandushoone krundi tagaküljel. Hoone väliskuju on hea energeetiline antenn kogu ümbrusele, mandala plaaniga siseruum moodustab harmoonilise keskkonna nii perekonna igapäevaseks eluks kui ka meditatsiooniks.

Taoliste energeetiliste projektidega tegelemine on kujunenud mulle sisemiseks vajaduseks. Ma justkui suhtleksin endast väljaspool oleva jõuga, vahendades ümbrusele peenema sagedusega energeetikat. See on rituaal, mis annab arhitektile ja kõigile asjaosalistele suure meelerahu ja sisemise tasakaalu. Tunnen, et tegemist on pika tee algusega, ainult üksikud nimetatud projektidest on ehituses või sinna peatselt minemas. Ilmselt ootavad ees uued templiprojektid, mis keeruliste kosmiliste aparaatidena koguksid ja fokuseeriksid universaalset energiat umbes nii nagu seda tegid muistsed püramiidid, hiina pagoodid, tiibeti stuupad ja maagilised keldi kivirõngad. Maailm on muutumas spirituaalsemaks ja tõenäoliselt vajavad uued inimesed ka uut ruumi, kus toimetada. Paistab, et toimumas on midagi Olulist.

Ilmunud ajalehes Epifanio 3/2006