Templid ja tornid
 
 

 

Valge Pallikese uskumatud seiklused planeedil Ma

Valge Pallike veetis aega Universumi ühisväljas. Ta oli selle loomulik osa. Vahel harva saatis Absoluut ta mõnele planeedile, kus Pallike kehastus mingiks füüsiliseks olevuseks. Viimase miljoni aasta jooksul olid miskipärast sagenenud tema ümbersünnid väikesele planeedile nimega Ma. See planeet ei olnud elamiseks kaugeltki kõige parem koht, kuid oli veelgi hullemaid. Oma ümbersündides planeedile Ma pidas Valge Pallike tavaliselt arhitekti ametit ehitades planeedile energeetiliselt olulisi objekte nagu püramiidid, sfinksid, kivirõngad, stuupad ja pagoodid. Oma viimasel ümbersünnil kandis Valge Pallike arhitekt Steineri nime ja ehitas hallidest telliskividest looma- ja linnufarme väikeses Astoria riigis. Kalkuni-, kana- ja seafarmid olid jõuliselt arhetüüpsed ehitised – pikad küünid pikitud silindrjate silotornide ja kuubikuliste viljahoidlatega. Erilise jumalaaparaadi moodustas aga viljakuivati – Steiner ehitas neid Astoria põldude äärde ja oli õnnelik. Siis aga vahetus Astorias võim, ühismajandid likvideeriti ja Steineri farmid jäid tühjalt seisma. Mõned tüübid ajalehtedes hakkasid koguni nende lammutamist nõudma. Steiner hakkas suurest murest jooma ja kokaiini tarvitama. Kiirelt saavutas ta oma põhja ja muutus prükkariks. Elades juba mitu kuud prügikastis avastas ta kord, et keegi oli sinna tordi visanud. Arhitekt hakkas isukalt torti sööma ja ei märganudki metallkonteineri luugi avanemist. Keegi vanamutt hakkas oma solgiämbrit tühjendama. Solk kukkus Steinerile lagipähe, vanamutt märkas seda ja hakkas ehmatusest karjuma. Steineriga aga juhtus imelik asi. Ta peas ja südames selgines miski, ta oleks nagu jõudnud mingisse teise dimensiooni. Kõik tundus äkitselt värviline, soe, rõõmus ja hea. Arhitekt Steiner oli saanud valgustuse. Ta ronis konteinerist välja ning alustas uut elu.
Uue inimesena tunnetas ta kogu aeg Valget Pallikest, mis asus tema rinnapiirkonnas. Ta oli võimeline Pallikesega kõnelema ja temalt nõu küsima. Ta oli nüüd võimeline vaatama ümbritsevat maailma kusagilt ülevalt. Ta nägi, et planeedil Ma ei olnud asjad kaugeltki korras. Paljud inimesed ajasid taga rikkust koormates ennast ebavajalike asjade ja ehitistega. Nad rüüstasid planeedi pinnast otsides sealt maavarasid. Koledad sisepõlemismootoriga masinad saastasid kohutavalt atmosfääri. Rikkust taga ajavad inimesed olid üksteise peale kadedad ning nad ei uskunud Kõrgemat Jõudu. Sellistele inimestele vastandusid teised inimesed, kes kutsusid ennast intelligentideks. Nad kritiseerisid ajalehtedes planeedi ökoloogilise tasakaalu rikkujaid, kuid samal ajal rikkusid seda tasakaalu ka ise. Nende kõige suuremaks patuks oli uhkus ja isekus. Nad ei uskunud Jumalat, vaid pidasid selleks iseenda aju, mis pidevalt mingeid konstruktsioone välja mõtles. Tegelikult olid nad mõnes mõttes rikkuritest isegi hullemad. Oma isekuse ja pideva ironiseerimisega tekitasid nad planeedile rohkem negatiivset energiat kui suitsevad masinad. Steiner märkas ka neid, kes hoolitsesid planeedi püsima jäämise eest. Planeedile tagasid sideme ühisväljaga üksikud valgustunud koduperenaised, mõned säilinud loodusrahvaste suguharud ning vaesete maade arvukad elanikud, kellede vaimne sagedus ülikõrget spirituaalset amplituudi näitas. Viimasel ajal jäi sellest aga väheks ja planeet Ma oli üsna lähedal oma hukule. Ka kirikud ja religioossed sektid olid siin võimetud. Eraldi võttes jõudsid neist nii mõnedki ühisvälja tunnetamiseni, kuid omavaheline rivaalitsemine vähendas tulemust silmnähtavalt.
Planeedi ellujäämise eest vastutavad pühamehed olid Steinerit juba märganud. Nad avastasid, et Steineril oli ülisuur bioväli ning ravija võimed. Eriti oluline oli aga Steineri oskus oma ravijavõimeid kasutada läbi ehitiste. Kõik tema tehtud konstruktsioonid kiirgasid jumalikku energiat, mis parandas nii inimeste kui ka taimede ja mineraalide seisundit. Ühel õhtul koputasid kolm suguharupealikku arhitekti uksele. Temalt telliti hiiglasliku Nelja Tuule Templi eskiisprojekt.
Järgnevad aastad paigutas Steiner kogu oma energia templitesse. Valmis võimas mandalaehitis, mille keskmeks oli amfiteatrikujuline ümar meditatsioonisaal, selle ümber paiknesid arvukad õued, basseinid, auditooriumid ja aiad. Tempel oli mõeldud ühendamaks erinevaid religioone ja uskumusi. Ehitamine oli võtnud arhitekt Steinerilt kogu pühendumuse ja ta tundis, et tema missioon planeedil Ma hakkab lõppema. Ta sulges end suure templi kõrval asuvasse väiksesse ümartemplisse ja alustas meditatsiooni. Peagi ühines ta enda sees oleva Valge Pallikesega ning lahkus oma füüsilisest kehast. Valge Pallike alustas pikka lendu koju.

Möödus miljon aastat. Valge pallike oli ammu oma ümbersünnid lõpetanud. Sellegipoolest meeldis talle Universumis ringi hõljuda ja erinevaid taevakehasid külastada. Kord sattus ta planeedile Ma ja märkas suureks rõõmuks, et sellel olid toimunud märgatavad muutused paremuse poole. Planeet oli läbi elanud mitu teljenihet ja sellel elav tsivilisatsioon oli võrreldes Steineri-aegsega palju arenenum. Kadunud oli suitsevad masinad, intelligendid, rikkad ja vaesed. Kolme meetri pikkused harmoonilised inimesed elasid armastuses üksteise ja looja vastu. Liigeldi kosmilise energia jõul. Selle energia abil ehitati ka templeid, koole ja hiigelsuuri skulptuure. Valge Pallike laskus ühe püramiidi tippu ning vajus meditatsiooni. Ta teadis, et jumalik areng toimub hea ja halva võitluse tulemusel. See, et planeedilt Ma oli halb kadunud ei tähendanud, et halb oli üldse kadunud. Ma elanikud olid nüüd ühisvälja osadena Universumi võimsaimad asukad. Nende ülesandeks oli vahendada peenenergiat kõiksuse pimedamatesse soppidesse. Toimus lõputu jumalik evolutsioon ja Valge Pallike tundis, et on osa sellest. Veelgi enam, ta tundis et lahustub kõiksuse hurmavas sageduses ning muutub Absoluudiks.

Ilmunud ajalehes Epifanio 5/2006