Sven-Erik Stambergi intervjuu Vilen Künnapuga

Viimsi 2015

1. Mis on kunstniku ülesanne ja vastutus? Mis on tema koht ühiskonnas/sootsiumis?

Kunstniku ülesanne on vahendada maailmale jumalikku valgust, ta on omamoodi preester. Nagu kõik teisedki, vastutab ta oma tegude eest. Kui ta hakkab jumaliku energia asemel vahendama tumedat energiat, siis teeb ta halba nii endale kui maailmale. Kui praegusel ajal on kunstnik ühiskonna imetlusobjektiks, siis tulevikus tema roll väheneb. Tulevikus saavad kõik inimesed olema kunstnikud ja loojad. Tänasel kunstnikul on kõige raskem saada üle oma egost, võistlemisest, tagarääkimisest, kadedusest, uhkusest. Kui ta need asjad oma kontrolli alla saaks, oleks ta ülivõimas päikseline tegelane, ühiskonna poolt armastatud ja lugupeetud.

2. Kas arhitektuurse küsimuse lahendamisel on mingi ühine nimetaja erinevates projektides? Kas sul on mingeid printsiipe, mida oled aastate jooksul kasutanud?

Oma arhitektuurimuuseumi näituse pealkirjaks panin ma „Kunst, arhitektuur, revolutsioon“. Need kolm sõna on minu loomingus alati olulised olnud. Projekteerides tunnen ennast tihti maalikunstniku või skulptorina, maalides või installatsiooni kavandades aga arhitektina. Jõuline sekkumine olemasolevatesse struktuuridesse ja vajadusel nende muutmine on mulle samuti omane. Suguseltsis on mul olnud revolutsionääre ja neid jälgides olen aru saanud, et see on nende kutsumus ja pole üldse oluline, milline revolutsioon parasjagu käimas on. Nad justkui kiirendaksid sündmusi, mis peavad nagunii toimuma. Viimasel ajal olen aga aru saanud, et tõeline revolutsioon peab toimuma inimese sees. Kui mu meel selgineb ja olen ühtsuses kõigega, siis muutun maailmale kasulikuks olendiks. Ja kui ma olen seesmiselt puhas, muutub minu kunst ja arhitektuur palju jõulisemaks. Tegelikult nii ongi juhtunud, elu ise on mind raputanud ja muutnud. Kord sain kirja ühelt Hiina ajakirjalt. Nad palusid luba avaldada fotosid minu Elevandimajast ja ütlesid, et selles majas on sees kirg. Ja veel ütlesid nad, et just sellisest asjast on neil Hiinas suur puudus. See oli mulle suur kompliment ja vastates sinu küsimusele ühise nimetaja kohta, ütleksin, et see ühine nimetaja ongi kirg. Alustades uut maja või maali, tunnen tihti mingit sisemist vajadust teha midagi väga erilist. See tunne on jõud, energia, kirg.

3. Kas sa saaksid nimetada need olulised inimesed-eeskujud, kes on sinu kujunemist suunanud? Millistelt lätetelt millistesse muldadesse ulatuvad su tõekspidamiste risoomid?

Eelkõige minu lähedased: vanaema Johanna, ema Flora, isa Peeter ja vanem vend Edgar. Nad kõik on ülimalt huvitavad ja tähtsad inimesed minu jaoks. Vanaema ja ema meenutavad ühelt pool külanõidu, teisalt mingeid metafüüsilisi aristokraate. Vanaema isa oli muuseas balti parun. Isa perekonnas olid põlluharijad, õpetajad, revolutsionäärid ja ka mõned alkohoolikud. Isal oli selline võime, et kui ta kuskile läks, siis hakkasid seal asjad juhtuma. Ta oli nagu antenn, sündmuste katalüsaator, suure kunstiande ja huumorimeelega inimene. Tõeline mõistatus on minu vanem vend. Ta seletas mulle möödaminnes, mis on elekter, mis on aeg, mis on kõrgem matemaatika. Ta on alati natuke ajast ees olnud ja seetõttu paljudele mõistetamatuks jäänud. Kui isa õpetas mind joonistama, siis vend tõi Moskvast USA arhitektuurinäituse kataloogid aastal 1965. Ühesõnaga, nad mõlemad suunasid mind arhitektuuri poole.

Olulisi inimesi minu eluteel on olnud palju, eelkõige minu naine Liivi ja poeg August. Mõlemad sisemiselt väga puhtad ja säravad inimesed. Samuti kunstnik Raivo Korstnik – müstik ja geniaalne joonistusõpetaja, Edgar Kuusik – klassikaline arhitekt ja teadjamees, noor Toomas Rein – särav EKE Projekti arhitekt, Veljo Kaasik – Reinu täielik vastand, väga huvitav arhitekt, maalijad Ando Keskküla ja Andres Tolts, hiljem ka Lembit Sarapuu.

Olulised minu kujunemises olid ka kursusekaaslased ERKIs: Kristin ja Himm Looveer, Ülevi Eljand, Leo Lapin jt. Väga oluline tegelane on mu partner Ain Padrik – arhitekt, joogi ja müstik. Välismaa esindajatest on minu kujunemist mõjutanud arhitektid Louis Kahn, Mies van der Rohe, Frank Lloyd Wright ja ka sellised tegijad nagu abikaasad Smithsonid, Adolf Loos, Luis Barragan, Ricardo Legoretta, Le Corbusier ning Vene konstruktivistid. Kunstnikest olid tähtsad Giorgio de Chirico, popkunstnikud, hiljem Francesco Clemente, Georg Bazelitz jt. Picasso on mulle alati huvi pakkunud. Isiklikult suhtlesin selliste Soome arhitektidega nagu Reima Pietilä, Kristian Gullichsen, Erkki Kairamo, norralaste Sverre Fehni, Snøhetta arhitektide, rootslase Erskine ja hollandlase Aldo van Eyckiga. Hiljem suhtlesin ka selliste suurustega nagu Vittorio Gregotti, Peter Cook, Ricardo Legoretta ning Vene paberarhitektidega nagu Aleksandr Brodski, Yuri Avvakumov, Mikhail Belov. Oluliseks välismaa kunstnikuks oli minu jaoks Soome moodsa kunsti ideoloog Carolus Enckell, kellega käisime tihedalt läbi 1980. ja 1990. aastatel.
Vaimses maailmas on minu õpetajateks olnud Jeesus Kristus, püha Franciscus, Jeanne d’Arc, indiaanlased, Castaneda, Ursula Liblikas ja mitmed teised Eesti teadjanaised (-mehed). Mõjutusi olen saanud ka budistidelt ja joogaga tegelevatelt inimestelt.

Minu läteteks on eestlase talupojaveri, siinsed metsad, jõed, järved ja meri. Rännakud kõrbes, džunglis, muistsetes jõukohtades ja suurtes linnades on mind karastanud ja õpetanud. Vahel tunnen aga, et kuulun mingi suurema ja kõrgema koosluse juurde, tihti tunnen teatavat lendlemise tunnet ja seotust nähtamatuga.

4. Kas on meie planeedil mingid paigad, kohad või linnad, mis tunduvad sulle eriti sümpaatsena, kuhu tahaksid tagasi minna või kus võiks isegi elada?

Planeedil on oma jõukohad, energiakeskused, tšakrad. Eestis olen kogenud Toompea erilist energiat, Merivälja tee maagiat, Kaali kraatri ja Saaremaa metafüüsikat. Erilised kohad on meie kodumaa põhjarannikul, Kagu-Eestis ja Lõuna-Eestis. Mitmed Eesti mõisad asuvad jõukohtades. Üleloomulikke tundeid ja nägemusi olen lisaks Toompeale kogenud Indias Varanasis, Ayutthaya stuupade juures Tais, samuti Katmandu hiigelstuupade juures Nepalis. Santorini oma ebamaise arhitektuuriga on mind puudutanud ja äratanud ning ka Malta oma kivist geomeetria ja muistsete templitega. Linnadest olen tunnetanud Roomat, Berliini, Londonit, New Yorki, Los Angelest ja San Franciscot. Mulle meeldib neid aeg-ajalt külastada, kuid elada tahaks ikkagi oma kodus.

5. Oma viimasel näitusel Tallinna Vabaduse Galeriis paigutasid sa arhitektuurimaalid läbisegi sõltumata asukohast (Santorini, Tallinn, New York, Malta, Maroko). Millisel kohal asub sinu jaoks Eesti/Tallinn kogu maailma mastaabis nii arhitekti, kunstniku kui ka lihtsalt Eesti elaniku silmade läbi?

Eesti eripäraks on see, et ta asub Ida ja Lääne, Põhja ja Lõuna kohtumispunktis, nii poliitilisel, kultuurilisel kui ka olmetasandil. Eestis on ehe looduslähedane elutunnetus, kuid samas oleme ka osa Lääne tsivilisatsioonist. Nagu ütleb Valdur Mikita, oleme šamaanid nutitelefonidega. Inimestes on sügav potentsiaal, kuigi paljud ei ole veel ärganud. Vaimsel tasandil on Tallinnal ja Eestil väga suur tähendus. Siin asuvad suured energiaportaalid ja teadmiste kogumid. Tegelikult on kõik kohad maakeral erilised ja pole mõtet neid pingeritta seada.

6. Kuidas sa mõtestad inimese olemist Maa peal? Kas saab leida ühist nimetajat inimese elule, mis asja ta ajab siin elus oma rada käies?

Inimesed on erinevad, osa on arenenud ahvidest, osa on tulnud siia tähtedelt, osal on noor hing, osal vana. Nende ühisnimetajaks on see, et nad on seotud Loojaga. Inimese hing on siia kehastunud selleks, et õppida ja areneda. Kehas olles, siinseid takistusi ületades hing muutub ja areneb eriti intensiivselt. Räägitakse, et siia planeedile kehastumiseks on Teispoolsuses pikk järjekord.

7. Mis paneb inimvaimu liikuma, kust ta võib leida midagi, mis kannab teda?

Inimvaimu paneb liikuma inimese dualism – vastandlike energiate omavaheline toimimine tekitab juba mainitud kire. Minu arvates kirg kannabki inimest. Kirg teise inimese järele, kirg kunsti, muusika ja arhitektuuri järele, kirg Jumala järele.

8. Mis vahendid või võimalused on kunstnikul/loojal saada inspireeritud? Kas on ka mingid võtted, mida soovitaksid kunstnikul või kellel tahes praktiseerida?

Inspiratsiooni aluseks on uudishimu ja huvi selle salapärase maailma vastu. Kui vabaneme eelarvamustest ja kogu sellest jamast, mille sootsium meile pähe on tuupinud, muutume selle võimsa jumaliku mängu osaks, millel ei ole lõppu ega algust. Minu soovituseks on mitte klammerduda ühte valdkonda, vaid pendeldada erinevate vahel, olgu see joonistamine, maalimine, kirjutamine, musitseerimine või projekteerimine. Tasub alati veidi vastuvoolu ujuda, ainult surnud kalad ujuvad allavoolu. Mul on alati soov kedagi veidi õrritada, ärritada, äratada, õpetada. Seni kuni uudishimulik laps meis elab, elab ka inspiratsioon. Olulised tegelased on ka sinu seltsilised sinu ümber: sõbrad, kolleegid, muusad, õpilased, õpetajad. On ju looming tihtipeale kollektiivne tegevus. Kui näiteks joonistan krokiid või maalin modelli koos väikese seltskonnaga, siis oluline on see atmosfäär, mis luuakse üheskoos. Tasuks õppida meie jalgpallurilt Kostja Vassiljevilt – tema on tõeline kunstnik-väravakütt. Ta kujustab palli teekonna paremasse ülemisse nurka, loob taotluse, nagu ütleb Castaneda, ja virutab siis. Reeglina läheb pall just sinna, kuhu vaja, ja ei väravavaht, kaitsjad, mitte keegi ei saa midagi teha – värav peab tulema ja tulebki.

9. Kuidas sa võtad seda maailma, kus vohab negatiivsus oma sõdade ja lammutamistega? Kas oleks mingit rohtu selle peatamiseks või mida saab üksikindiviid üldse teha, kui ta sellega paratamatult kohtub?

Aastal 2012 jõudis meie päikesesüsteem punkti, kus üks ajastu lõppes ja uus algas. 13 000 aastat kestnud öö lõppes ja algas päev. Negatiivsuse puhang lõppeb varem või hiljem ära. Kui kiirgame maailmale head, võidab maailm, võidame ise. Pidev ühendus Loojaga annab meile selle võimaluse. Elame nüüd ajastus, kus vanad reeglid enam ei kehti. Mida rohkem inimesi ütleb endale, et kõik on hästi, seda parem on maailm.

10. Millisesse tähendusse asetaksid inimese suhted (kui energiavahetuse), tema läbikäimise teistega – kolleegidega, lähedastega, sõpradega või kellega tahes?

Kõik on kõigega seotud, inimesed on üksteisele kui käilakujud, kui peeglid. Kehtib külvi ja lõikuse seadus ja kokkuvõttes võib arvata, et miski pole suhteline. Isegi Einsteini relatiivsusteooria põhivalem E=mc² on kuidagi kahtlane. Sellest järeldub, et mass saab energiaks läbi mingi pöörase valgusekiiruse ruudu, kuid tegelikult mateeria ongi energia. Kõvad kehad on lihtsalt tihedam energia. Ja veel arvatakse, et ei ole suuremat kiirust kui valguse kiirus ja et info tähtedeni jõudmiseks kulub tuhandeid aastaid, kuid tegelikult jõuab info läbi ühisvälja, läbi Looja kohale momentaalselt. Ütle tähele, et armastad teda, ja täht teab seda kohe. Seega esitame siinkohal uue valemi: E=m.

11. Mis sa arvad, kuidas inimene õpib või areneb jõudsamalt oma teekonnal, eluetappidel? Mida teha, et ei liiguks kuhugi tahapoole, kaosesse, vabalangemisse?

Arenemine ongi meie olemus. Selleks me olemegi siin. Miks aga mõni hakkab taandarenema või kukub kaosesse? Arvan, et igal hingel on oma arengutee, kui mõned õppetunnid jäävad tegemata, siis see ongi taandareng. Mõni teeb enesetapu või joob ennast surnuks, siis on see suur tagasiminek. Võib-olla järgnevates eludes kunagi palju hiljem hakkab tal kõik otsast peale. Eriti suurtel kaabakatel pidi hing minema tükkideks ja tükid pidavat alla neelama mingi hiigelolevus. Mina seda siiski ei usu. Arvan, et tagasiminek on osa edasiminekust. Usun sellesse, et kui inimene hoiab kinni Loojast, on temaga pidevas ühenduses, siis on kõik hästi.