Elevandimaja

(Villa Kristi)*
Ksenija Litvinenko

*Ксения Kролл, „Дом со слоном (Вилла Кристи), Маарду”. Esmakordselt ilmunud ajakirjas Проект Балтия 2014, nr 3, lk 74–76.

Arhitektuuribüroo Künnapu & Padrik
Arhitekt: Vilen Künnapu
Sisekujundus: Vilen Künnapu, Aet Seire
Maalid: August Künnapu
Elevandiskulptuur: Vilen Künnapu, Vambola Mets, 2013

Oma „Viimasel futuristlikul piltide näitusel 0,10” sõnastas Kazimir Malevitš nn esemetu kunsti – suprematismi – manifesti: „Evolutsioonil ja revolutsioonil on kunstis üks ja sama eesmärk: jõuda tervikloominguni – looduse jäljendamise asemel märkide loomiseni.” (Казимир Малевич, „О новых системах в искусстве. Статика и скорость. Установление А.” – Дмитрий Сарабьянов, Александра Шатских (toim.)). „Казимир Малевич. Живопись. Теория”. Москва: Искусство, 1993, lk 210–211) Jakov Tšernihhov kandis selle mõtte üle arhitektuurisfääri, väites kirjutises „Kaasaegse arhitektuuri alused” (1929), et arhitektuur „muutub kunstiks alles siis, kui selle kujundiloomet tajutakse „kunstilise väärtusena””(Яков Чернихов, „Архитектурные фантазии. 101 композиция”. Profi Grafika. Москва: 2011, lk 7).

Elevandimaja projektis astub arhitekt Vilen Künnapu selles arhitektuurialases enesereflektsioonis veel ühe sammu edasi. Kui kasutada Malevitši keelt, siis paneb Künnapu hoone kokku arhitektoonidest – teatud algvormidest, mis on puhastatud kultuuriviidetest ja kontekstist. Siiski, erinevalt Malevitši ja Tšernihhovi käsitlusest ei esine siin „algplokkidena” mitte abstraktsed geomeetrilised mahud, vaid kanoonilised arhitektuurivormid. Heites pilgu Elevandimajale, eristame viiteid redutseeritud modernistlikule vormikeelele, gooti akendele, kreeka portikustele, iidsetele tsikuraatidele, aga ka postmodernismile, näiteks Ettore Sottsassi töödele. Künnapu kasutab arhitektuuripärandit paletina, vabastades selle kontekstist ja viies selle absoluudini. Pole oluline, millal ja mis asjaoludel on ühe või teise fragmendi leiuni jõutud, peamine on selles sisalduv loominguline energia. Semiootilised kategooriad kaotavad siin oma tähenduse ning ajastud, millele arhitekt oma projektis viitab, muutuvad kõik hämmastavalt sarnaseks.

Majal on korraga kaks funktsiooni: esimesel korrusel tegutseb eraarstikeskus (selline on tellijate tegevusala) ning teisel paiknevad eluruumid. Hoone osutub algupäraseks nii esteetilises kui ka funktsionaalses plaanis: siin ühendatakse isiklik ja avalik ning hajutatakse piir nende kahe vahel.

Seinte värvivalik, mis on kirev nii maja sees kui väljas, muudab projekti terviklikuks, sidudes omavahel kokku viidete mitmekesisuse ja detailide kära. Värvide abil saavutatakse ka interjööri ja fassaadi vastastikmõju: hoone toimiks edukalt ka n-ö pahempidi tõmmatuna. Värvilahenduse loomulikuks jätkuks on Vilen Künnapu poja, kunstnik August Künnapu maalid ja skulptuurid, mis paiknevad esikus, trepikojas ja arsti vastuvõtukabinetis. Interjööre kaunistavad ka Vilen Künnapu enda installatsioonid (n-ö spiraaltornid), viited mandala põhilistele vormidele, mida leidub tema loomingus rohkemgi (Vt: „Интервью с Виленом Кюннапу”. Проект Балтия 2010, nr 3, lk 30–32).

Kunsti ja arhitektuuri vastastiktoime kasvab projektis üle sisedialoogiks, kus praktilise elu ehitaja ja korraldaja esineb samaaegselt võimsa loomingulise energia vallapäästjana, mis juhtub siis, kui ta pöördub kultuuri avatud allika juurde.