Loojamüüt
Vilen Künnapu on end Eesti kunstiajalukku põlistanud 70-ndatel neofunktsionalistliku, 80-ndatel postmodernistliku, 90-ndatel edukaima ning tänapäeval kõige ekstsentrilisema arhitektina. Kui püüda nimetada tegurit, mis ühendab tema loomingulist praktikat – kusjuures viimane hõlmab lisaks arhitektuurile ka ilukirjandust, assamblaaži, kollaaži, joonistusi ning viimastel aastatel ka maalikunsti –, siis näib olevat kohane öelda, et selleks ühisnimetajaks on usk kunstnik-geeniuse loojamüüti. See ilmneb eriti selgelt Künnapu esseistikas, kus ta näib arhitektuurist kirjutamise vahendusel otsivat oma tegevusele õigustust, projitseerides ennast isegi mitte niivõrd ajaloole kuivõrd ajaloolistele figuuridele. Sellisest projektsioonist kasvab välja Künnapule omane stilistiline võte, milles argumentatsioon on läbi põimitud kultuurilooliselt oluliste isikute elulooliste, sealjuures sageli poolmüütiliste või suisa anekdootlike seikadega. / Tekst: Indrek Grigor
